Kiiruse võib jagada töökiiruseks, nimikiiruseks, suurimaks kiiruseks ja madalaimaks stabiilseks kiiruseks jne, r/min. Töökiirus viitab hüdropumba (või mootori) tegelikule pöörlemiskiirusele töö ajal. Nimikiirus viitab suurimale kiirusele, millega hüdropump (või mootor) võib nimipinge all pikka aega pidevalt töötada.
See tähendab, et kui kiirus ületab selle kiiruse, põhjustab hüdropump (või mootor) ebapiisavat õli neeldumist, tekitab vibratsiooni ja müra, kannab kavitatsioonikahjustusi ja lühendab selle kasutusiga. Maksimaalne kiirus viitab maksimumkiirusele, mida ei saa ületada ilma hüdropumba (või mootori) ebanormaalse kahjustamiseta. Madalaim stabiilne kiirus viitab madalaimale kiirusele, mis on lubatud mootori normaalseks tööks.
Hüdropumba (või mootori) kiirusevõimet mõjutavad voolukiirus ja pöörlevate komponentide mehaaniline koormus. See on nihkumise ja rõhu funktsioon. Üldiselt paraneb hüdropumba (või mootori) kiirusvõime, kui rõhk väheneb või töömaht väheneb.
Samadel rõhutingimustel suureneb kiirus nihke vähenedes ja kui see jõuab piirväärtuseni minimaalse nihke (mitte tingimata nullnihke) ja täisnihke vahel, see ei suurene. Väikese nihkega maksimumkiirusel on hüdropumba (või mootori) pöörlevate komponentide inertsjõu lisakoormus äärmiselt suur, mis võib kahjustada hüdropumpa (või mootorit) või põhjustada pöörlemise äärmise määrde olekut ja süvendada kulumist.
Alla nimikiiruse ei ole hüdropumba (või mootori) kasutusiga ja ülekandetõhusus kiiruse muutuste suhtes nii tundlikud kui rõhu muutused. Seetõttu valitakse hüdropumba (või mootori) energiatarve parandamise ja kulude vähendamise seisukohast sobivaks nimikiirus. Kiirus on asjakohane.
